Lapse uni

Lapse uni

18.10.2017

Mõningaid selgitusi õpetajatele ja lapsevanematele lapse une kohta annab psühholoog Tõnu Ots Õpetajate Lehes.

Unel on aspekte, mida lapsevanem ja õpetaja peaksid teadma. Näiteks seda, et magama tuleb jääda emotsionaalselt rahulikus seisundis (endorfiinide kõrge tase). Meeleoluseisund, milles laps uinub, mõjutab unenägude sisu ja väidetavalt ka iseloomu ja käitumist. Kui laps uinub hirmunult, süvenevad foobiad; kui vihasena, siis süveneb agressiivsus; kui nuttes, siis melanhoolia ja alaväärsus jne. Magades aju ei puhka ning selle „kõvakettale” salvestatava info kõige värskemateks „programmfailideks” on just uinumiseelsed psüühikaseisundid, mis kujundavad salvestatava info emotsionaalset tausta.

Uinumine

On kultuure, kus emaks võivad saada eelkõige need naised, kes oskavad unelaulu laulda. Sisuliselt tähendabki see siis lapse une-eelset rahustamist. Lapsel peab olema võimalus enne uinumist mõtiskleda kellegagi koos möödunud päeva üle – mis ma täna head tegin, kes mulle head tegi ja keda mul tänada tuli. Uskumatult tõhus on heita koos lapsega enne uinumist pilk sellele, mida tal homme teha tuleb ja mida ta teha tahab. See on autosugestiivne tegevus ja väldib hommikust peataolekut ning paanikat.

Uinumise kellaajad on tähtsad, kuid seda vaid harjumuste väljakujunemiseks. Pole kinnitust, et „ööbikute” ja „sigade” uinumistüübid oleksid erineva töövõimega. Pole täit teoreetilist kinnitust ka sellele, et just pikk uni on aju jaoks kõige kasulikum. Küll aga on selgeks saanud, et oluline on sügava une faaside pikkus magades. Siis aju töötleb ja süstematiseerib päeva jooksul „töölauale” kogutud infot ning tahab seda teha häirimatult. See on püsimällu salvestamise tegevus.

Sügavat und võib häirida ning katkestada müra ja häälitsused, hapniku või värske õhu puudus, soe-külm ja muutunud vooditingimused. Sellised vahepealsed ärkamised väsitavad aju rohkem isegi kaua magades.

Ärkamine

Inglaste üks tarkus on, et päeva tuleb pikendada hommiku arvel. Meie ja meie laste hommikud algavad kiirustamise, kroonilise ajapuuduse, hilinemishirmu, halva tuju ja ka paanikaga. Hommikune esimene tuju paneb pitseri kogu päevale. Halb tuju teiseneb halvaks enesetundeks, see omakorda stressiks ja kui sellest välja tulla ei osata, siis depressiooniks. Halb tuju on sageli seotud sellega, kuidas me ärkame.

Sügavast unest jõuga, äkki või tavatul ajal äratamine käivitab „psüühilise kessoontõve”. Sügav uni on organismile nagu ajutine „varjusurm”. Sellest väljatulemine nõuab ärkvelolekuga kohanemist, nagu tuuker tuleb tuua sügavast veest välja aeglaselt. Sügava une ajal ootamatult plärisev äratuskell, rautamine või ema-isa paaniline kisa loovad halva tuju. Aitab lapse järk-järguline äratamine − eemalt kostev ja vähehaaval valjenev muusika, olmetoimetuste hääled.

Naljad käivitavad heaoluhormoone, samuti komplimendid ja innustamine. Ka laste lõõp ja naljad on püüd tuju tõsta. Hea tuju võib organismilt ka „ära osta”. Tükikese tumeda šokolaadiga või magusa hommikukohviga võime tõepoolest ka oma organismi heale tujule meelitada.

Päevauni

Tunni alustamine kümnesekundilise seismisega pole distsipliini nõue ega austuseavaldus õpetajale, vaid vajalik kui emotsioonide rahustamise puhver vaheaja lärmakuse ja tunni töise meeleolu vahel. Ka hetkeline unnevajumine või „lahtiste silmadega magamine” on midagi samalaadset. Me elame tajudest üleküllastunud ajal ja kui aju tunneb info üleküllastumist, vajab ta samuti lühemat või pikemat väljalülitamist, milleks ongi see unesarnane seisund.

Pikki teid sõitvale autojuhile piisab väsinud tähelepanu taastamiseks lausa mõnest minutist silma kinnilaskmisest teepervel. Aga sellised ajutise ja kontrollimatu „virvaune” hetked ei kuulu ainult autojuhtimise juurde. Seda juhtub ka lastega ja ka koolis. Kuid me ei pruugi seda märgata või peame seda tähelepanuhäireks või lohakuseks.

Rootsis laskis õpetaja autistlike ilmingutega lastel teatud aja tagant pea laual kätele asetada ja magamist teeselda. Tegin sedasama algkooliõpilastega ja laste tähelepanu ning töövõime paranesid. Seda olen märganud ka tudengite juures kahe loengutunni vaheajal. Nii teevad just need, kes olid lektorit keskendunult ja suure tähelepanuga jälginud.

Uni on keeruline eluilming, täis hüpoteese ja esoteerikat. Nii võiks rääkida ka unesõppimisest (hüpnopeedia), uneskõndimisest (somnambuulia), unesrääkimisest ja isegi unenäoennustustest. Aga õpilasi need nii otseselt ei puuduta.

Loe originaal artiklit siit